Riiklik e-raamatupidamine - ehtne salakaup, otse tollist!

Justiitsministeeriumi teate kohta riiklikust e-raamatupidamisteenusest on ajakirjandusest läbi jooksnud nii mõnigi üsna kriitiline arvamus.

Piisab, kui loetleda portaalis Raamatupidaja.ee ilmunud lugude pealkirjad: „EVEA: RIKi uus raamatupidamisteenus ei ole vastuvõetav“; „Marina Kaas: riik tõrjub turult tuhanded väikeettevõtted“; „Riiklik raamatupidamine? Tänan, ei“; „Marko Aavik: riigi e-raamatupidamissüsteem ei solgi turgu“; „Riigi elukauge idee: isetoimiv raamatupidamisprogramm“.

Ajakirjanikud küsisid loomulikult ka EML arvamust, kuid ametlik seisukoht jäi meil välja kujundamata, sest olime isekeskis veidi nõutud ja nõutuks jäimegi. Võib-olla oli reklaamitava toote kirjeldus selleks liiga segane, et täpselt aru saada, mida tegelikult pakkuda kavatsetakse. Või oli asi ebapädevates müügimeestes, sest mul tekkis karvane tunne, et MaksuMaksja lugejad on siiski ka varem kokku puutunud selliste unikaalsete programmidega, kus „arve väljastamisel tehakse kohe dubleerivalt ka konto kanded“ või mis võimaldab „teatud aruannete, nagu näiteks majandusaasta aruande, palga- ja käibemaksudeklaratsioonide, automaatset koostamist ning esitamist otse süsteemist“.

Siit koorub ka esimene küsimus – mis on siis see probleem, millele soovitakse lahendust leida? Eesti üldine poliitika on viimased 20 aastat suunatud ju sellele, et võimalikult palju erastada ning jätta riigi kontrolli alla tõesti ainult strateegilised ja monopoolsed valdkonnad nagu sadam, lennujaam, elektrivõrgud jne. Aga nüüd järsku on raamatupidamisteenus sama tähtis nagu põlevkivikaevandus? Kas Justiitsministeerium leiab, et praegu kasutusel olevad raamatupidamisprogrammid on liiga kallid või efektiivseks tööks ebasobivad? Või usutakse tõesti, et lisaks tavalisele raamatupidamisprogrammile saab teha ka sellise, millega töötamiseks ei ole vaja raamatupidamisalaseid teadmisi? Kas projekti autorid on üldse uurinud, millist tarkvara Eestis raamatupidamisel kasutatakse, sealhulgas ka täiesti tasuta saadaval olevaid palgakalkulaatoreid, näidisaruandeid, tabelarvutusprogrammidel baseeruvaid lihtsaid raamatupidamiskeskkondi?

Edasi tekkis vähemalt minul terve rida õiguslikke küsimusi. Asi oleks palju lihtsam, kui pakutav teenus oleks tasuta — sel juhul poleks vist eriti kellegi midagi selle ettepaneku vastu. Ma ei hakka praegu lugejat kurnama Justiitsministeeriumi, kohtute registriosakondade ja RIK struktuuri, pädevuse ja omavaheliste seoste teemal, aga kui võtta kogu seda „punti“ ühe tervikuna, siis võib öelda, et riigiasutus hakkab tasu eest pakkuma nende aruannete koostamise teenust, mille õigsust ta ise kontrollib ja mille puudumise või ebaõigsuse korral ta teeb trahvi. Minul isiklikult tuli kohe meelde „kuumade üheksakümnendate“ esimene pool, kus politsei osutas tasulist valveteenust ja samal ajal andis tegevuslubasid eraturvafirmadele; tööruume kontrollinud tuletõrjeinspektor pakkus ise tulekustutit müüa, Tööinspektsioon korraldas tasulisi tööohutuse koolitusi ja tegi samal ajal trahve nendele, kes polnud koolitust läbinud jne. Siis tundus see paljudele täiesti normaalne, praegu paraku aga mitte.

Olen täiesti kindel, et äriregistri raamatupidamisteenus olla sama ahvatlev nagu liikluspolitsei autokool, prokuratuuri detektiivibüroo või Riigikohtu tasuline õigusnõuandla. Isegi kui see tegelikult nii ei ole, kujutab teenuse tarbija endal igal juhul ette, et riigilt teenust ostes saab ta mingi täiendava garantii, mida erasektor pakkuda ei saa — kui ma juba olen riigile maksnud, ega nad siis enam mind kontrollima ega trahvima tule. Kui päris aus olla, eks nii mõnigi advokaat, audiitor või raamatupidaja kogub omale edukalt kliente just tänu sellele, et ta on varem töötanud „seal“ ja tunneb „neid“. Mis siis veel rääkida, kui pakutakse võimalust maksta otse ja ametlikult „neile“ endile.

Lisaks ausa konkurentsi tagamisele ja korruptsiooniohu ennetamisele tekivad ka üsna põhimõttelised riigiõiguslikud küsimused. Riigiasutuse pädevus on täpselt piiritletud vastava valdkonna seadustega ja asutuse põhimäärusega. Kulusid ja investeeringuid võib teha ainult vastavalt riigieelarvele. RIK põhimäärusest võib leida näiteks sellise ülesande nagu „osutab avalikke andmetöötlusteenuseid hallatavatest andmekogudest ja klienditeenindusfunktsioone“, mis ei ole kindlasti täpselt see, millest praegu jutt käib. Päris nii need asjad ikka ka ei peaks käima, et ministeeriumi asekantsler ütleb lihtsalt ühel päeval, et nüüd avame tühjas kabinetis massaažisalongi, hakkame vaba serveriruumi perekonnafotode hoidmiseks välja rentima või et las autojuht käib vabal ajal ministri autoga taksot sõitmas.

Edasi tulevad juba „tehnilised“ küsimused. Tasuline teenus tähendab lepingulist suhet Eesti Vabariigi ja kliendi vahel. Tahaks kindlasti näha selle lepingu projekti. Mis on teenuse sisu, millised on poolte õigused, kohustused ja vastutus? Millised kohustused tekivad riigil andmebaasidesse kogutud andmete turvalisuse tagamise osas? Kuidas tagatakse ärisaladuse kaitse? Milline vastutus järgneb, kui programm ei tööta või katkeb sellele ligipääs; kui andmed lekivad jne.

Teiselt poolt — mis saab siis, kui klient jääb teenuse eest võlgu? Kas ligipääs programmile blokeeritakse? Aga mis saab salvestatud andmetest? Kui klient hakkab riigi raamatupidamisprogrammi kasutama maksupettusteks või muudeks majanduskuritegudeks (väljastab võltsitud arveid või koostab tegelikkusele mittevastavaid maksudeklaratsioone) või laadib Justiitsministeeriumi serverid raamatupidamisdokumentide asemel täis hoopis lastepornot või piraatfilme, kas riik muutub sellega äkki kuriteo kaasaaitajaks?

Fantaasialend jõudis piisavalt kõrgele ja kaugele, et oleks aeg hakata otsi koomale tõmbama. Kokkuvõtvalt võibki öelda: kõige suurem oht peitub selles, et algajatele ettevõtjatele võib jääda ekslik mulje, justkui saakski kogu raamatupidamise korraldada ilma sellest midagi teadmata. Muudkui käivitad programmi ja programm teeb sinu eest kõik ära. Näiteks teab, kas müügiarvele tuleb lisada käibemaks 20%, 9% või 0% määras, kas on tegu maksuvaba käibega või hoopis mõne erikorraga. Palgaleht teab kindlasti ise, kellel on maksuvaba tulu avaldus esitatud ja kes on kogumispensioniga liitunud, kellele tuleb arvutada sotsiaalmaksu kuumäära, kellele keskmise palga alusel hüvitist jne. Loomulikult teab programm ka seda, kas kuludokument on korrektne, kas kulu on ettevõtlusega seotud ja sisendkäibemaksu saab maha arvata, millises kuus tulu või kulu tekkis. Rääkimata sellest, millal läheb ostetud kaup või teenus kuluks, millal varudesse, millal põhivarasse, millal ettemaksuks. Ja julgegu mingi äriregister või maksuamet pärast õiendada, et midagi ei klapi. Ma tegin ju kõike teie programmiga, mida te veel tahate?

Tulles algusesse tagasi — jah, kindlasti on väikeettevõtjal võimalik ilma raamatupidajata hakkama saada. Ja päris paljud saavadki. Nii nagu paljud saavad hakkama lambipirni vahetamisega või haavale plaastri kleepimisega. Kõige olulisem ongi see, et ettevõtja teaks, mida ta teab ja mida ta ei tea. Nii nagu igaüks oskab hinnata, millal on mõistlik kutsuda elektrik või arst, peame oskama ka hinnata seda, millal oleks vaja lugeda maksuseadust või pöörduda professionaalse raamatupidaja poole. Kui on selgeks tehtud, siis tarkvara taha pole küll ükski raamatupidamine jäänud. Kui vaja, tehakse see ära ka lauakalkulaatori ja ruudulise vihiku abil (või näiteks Exceliga, mis põhimõtteliselt ongi nende kahe hübriid veidi täiustatud kujul).

Riik aga võiks alustada sellest, et lõpetada ära dubleerivate aruannete nõudmise ja raamatupidamiseeskirjade pisidetailide pideva ümbertegemise (tuletage näiteks meelde, kus kohas aastaaruande alguses, keskel, lõpus, ees, järel, peal või all on läbi aegade paiknenud tegevusalade koodid). Edasi võime rääkida juba koolitusest, nõustamisest, käsiraamatutest, ajakirjadest, tasuta tarkvarast, netifoorumitest, ettevõtlusinkubaatoritest, EAS toetustest ja paljust muustki. Mis on ju tegelikult olnud kogu aeg kättesaadavad nii alustavatele kui lõpetavatele ettevõtjatele.

Autor: Lemmi Kann, Lasse Lehis