India ookean: India, Hiina või islami ookean?

Kaplanit lugedes tekib kummastav tunne, et käesoleva sajandi areng võib olla taas kord võitlus energia ja ressursside kättesaadavuse pärast, millele lisandub logistiline probleem merenduse võtmes. Selle taga on tõsiasi, et 2/3 naftavedudest ja 90% kaugvedudest käib meritsi, millest omakorda üle poole India ookeani kaudu.  Kes India ookeani geopoliitilises mängus domineerima hakkab - sellele otsib Robert Kaplan vastust. Tema analüüsi keskmes on Hiina ja India huvid ning potentsiaal, tähelepanu ääremaadele aga jäävad islam ja Iraan (mis arvatavasti ei tulene Kaplani silmaringi piiratusest, vaid peegeldab Ühendriikide suhtumist).  Kes sellest geopoliitilisest mängust võitjana väljuvad, seda Kaplan  ei ütle, sest kõik arengud on seotud "aga"- lausetega. Sellest hoolimata on ta esitatud mustrid põnevad ning sunnivad hoolikalt kummarduma maakaardi kohale.

Hiina vaade

Energianälg mõjutab nii Hiina välis- kui ka julgeolekupoliitikat: vaja on mõlema arsenali kuuluvate võtetega tagada oma kasvava majanduse energiavarustus. Ehkki Hiina hajutab oma energiallikaid kivisöe, tuumaenergia, biokütuste ja alternatiivenergia vahel, on ta olnud 1993. aastast nafta puhasimportija ning on ka tulevikus aheldatud nafta- ja maagaasi impordi külge. 85% sisseveetavast naftast ja maagaasist jõuab Hiinasse üle India ookeani Malacca väina kaudu, mis on küll lühim meretee, kuid tõeline logistiline pudelikael: kitsamas kohas vaid 2,7 km laiune,  aastas läbib seda ca 10 000  laeva ning paremuselt järgmine alternatiivne meretee tähendab 3-5 päevast ajakadu ning märgatavat kütusekulu. Prognooside kohaselt võib lähema kümne aasta jooksul Hiina nafta- ja maagaasi import kahekordistuda, millest põhiosa pärineb Araabia poolsaarelt ja Iraanist. See teeb mõistetavaks, mis põhjusel on Malacca probleem Hiina ametkondade jaoks nii terav ja miks on Hiinal vaja raiuda aken India ookeanini

Peeter Suure otsekohesuse asemel on Hiina valinud teistsuguse tee. Soovist imbuda Inda ookeani äärde ning jõuda kindlamini Araabia ja Aafrika loodusressurssideni, on Hiina investeerinud järjekindlalt majanduslikku ja diplomaatilisse võrgustikku. Hiina on meeleldi abistanud neid, kellele Lääs on üritanud oma ideoloogilisi väärtusi peale suruda või kelle suhtes on Lääs rakendanud piiranguid.  Olgu nimetatud siin Sudaan Darfuri konflikti tõttu (Hiina diil: naftavarud taristurajamiõiguse ja relvastuse vastu), Sri Lanka valitsus kodusõjas (logistikakeskuse asukoht taristurajamise õiguse ja relvastuse vastu) ja Birma sõjaväeline hunta (maavarad ning ligipääs Inda ookeanile ehitusõiguse ja relvastuse vastu).

Oma ambitsioonide elluviimisel on Hiina juhindunud hoia-varju-ära-paista-silma strateegiast ehk tao guang yang hu põhimõttest ning olnud väga paindlik ja taotluslikult silmapaistmatu - vähemalt 90ndate algusest eelmise kümnendi keskpaigani. Ilmekas näide omamise asemel ligipääsu eelistamisest on näiteks Gwadari sadamaprojekt Pakistanis, mida on kutsutud haldama esmaklassiline Singapuri sadamaoperaator PSA. Ääremärkusena, Kaplani järgi olevat Gwadari piirkonna ja Kesk-Aasia liiduvabariikide ühendamine India ookeaniga olnud Nõukogude Liidu Afganistani avantüüri kaugem eesmärk.

Lisaks merekaubanduse kaitsmisele toetabki Hiina (tagasi-)pöördumist merede poole Nõukogude Liidu kokkuvarisemine. Enam pole maismaapiir ohus ning maa poolt tunneb Hiina end kindlamalt kui kunagi varem lähisajandite ajaloos. Kui venelastelt ostetud Varjag-tüüpi lennukikandja ümberehitamisega teeb Hiina esimesi samme superlaevade ehitamisel, siis prognooside kohaselt edestab Hiina kaubalaevade ehitamisel varsti ka Jaapanit ja Lõuna-Koread ning tõuseb selles vallas 2015. aastaks maailmas esimeseks. Vaikse ookeani kõrval soovib Hiina näha oma kodu-ookeanina ka India ookeani (nn Kahe Ookeani strateegia), mis on viinud Hiina avaldusteni, et India ookean on seda vaid nime poolest. Tõepoolest, Hiina on rajamas sadamaid ning seda teenindavat infrastruktuuri India ookeani kallastele, mida on hellitavalt nimetama hakatud "kaelakeeks".

India vaade