Mis on töölähetus ja kuidas seda hüvitatakse

Töölepingu seaduse kohaselt peab töölepingu kirjalikus dokumendis sisalduma muu hulgas töö tegemise koht. Seaduse kohaselt on töötaja kohustatud tegema tööd kokkulepitud kohas.• esiteks eeldus, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega;

TLS kehtestab kaks põhimõtet töö tegemise koha määratlemiseks:

• teiseks, kui töölepingus pole töö tegemise kohta kindlaks määratud, peab töötaja täitma tööülesandeid tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud.Seadusest nähtub, et eelkõige tuleks töö tegemise koht leppida kokku kohaliku omavalitsuse täpsusega. Optimaalne töökoha määratlus on vajalik nii töötaja kui ka tööandja kaitseks. Kui töö tegemise koht on töölepingus kokku lepitud, peavad pooled selle muutmiseks saavutama uue kokkuleppe ja vormistama vastavasisulise töölepingu muudatuse.Optimaalne töökoha määratlus on kohaliku omavalitsuse üksus ehk linn või vald. Samas ei piira TLS poolte kokkuleppevabadust, pooled võivad töö tegemise koha kokku leppida ka teisiti, st kitsamalt või laiemalt. Töö tegemise koha kokku leppimisel peab lähtuma tehtava töö iseloomust, poolte vastastikusest huvist ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest.Puudega isikuga töölepingu sõlmimisel võib töö tegemise koha kokku leppida konkreetsel aadressil asuva hoonena või isegi selles hoones asuva konkreetse kabinetina, mis on kohandatud puudega isiku tööks. Liikuva iseloomuga tööde tegemiseks on otstarbekas kokku leppida nt maakond või mitu maakonda, kus töötaja tööd teeb (nt müügiesindajad, kaubaveo autojuhid, reisisaatjad jne). Kui töötaja töötab äriühingu toodete tutvustajana ja töö iseloomust tulenevalt teeb oma tööd kogu Eesti territooriumil või Mandri-Eesti territooriumil, võib töö tegemise koha ka vastavalt kokku leppida. Seadus ei keela isegi sellist kokkulepet, mille kohaselt on töö tegemise kohaks nt Põhjamaad või Euroopa Liit vms. Viimasel juhul peavad pooled arvestama, et selle töötaja puhul ei ole nt Euroopa Liidu erinevate riikide ja Eesti vahel liikumise puhul tegemist töölähetusega, vaid töö tegemisega selle tavapärases kokkulepitud kohas.Tavalise kontoris või tehases töötava isiku puhul peaks arvestama, et ebapiisav töökoha määratlus (liiga lai piirkond, nt Euroopa Liit, või liiga kitsas, nt konkreetsel aadressil asuv kabinet) toob endaga tavaliselt kaasa vaidlused. Kui tegelikult kontoris töötava isiku töölepingus on töö tegemise kohaks Eesti, võib töötaja kontorist puudumisel väita, et viibis siiski töökohal, st Eestis. Liiga täpse töö tegemise koha, nt konkreetsel aadressil asuva kabineti puhul võib osutuda raskeks töölepingu muutmine, kui tööandja peab mingil põhjusel teisele aadressile kolima.Ebapiisav töökoha määratlus toob tavaliselt vaidlusi

Seaduse mõtte kohaselt peaks kokkulepitud töö tegemise koht olema reaalne koht või piirkond, kus töötaja oma tööülesandeid täitma hakkab.Tööandjad peaksid enne töö tegemise koha kokku leppimist järele mõtlema, kas töötaja töökohustused võivad lähiaastate jooksul muutuda ning kas äriühingu kolimine mujale (nt teise maakonda) võib osutuda vajalikuks. Eriti puudutab see Tallinna linna. Mõned aastad tagasi tekkisid vaidlused: töötajad, kelle töölepingus oli töö tegemise asukohaks Tallinn, keeldusid asumast tööle uutesse ruumidesse Tänassilma tehnopargis, kuigi need asusid Tallinna piirist vaid mõnekümne meetri kaugusel. Juriidiliselt oli tegemist Harjumaaga. 

Töölähetuse mõiste ja kestus Raamatupidamise Praktikust, millised probleemid võivad tekkida lähetusse sõitmise ajaga ning milline on nende lahendamise praktika. 

Töölähetus on töötajapoolne tööülesannete täitmine väljaspool töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta.Kui töölepingu kirjalik dokument puudub ja töö tegemise koht pole mis tahes viisil kokku lepitud, loetakse töölähetuseks tööülesannete täitmist väljaspool tööandja tegevuskohta, mis on töösuhtega kõige enam seotud (TLS § 20 ja 21). Kui töö tegemise koht on Tallinn, on töölähetus tööülesannete täitmine väljaspool Tallinna linna. Mandri-Eesti puhul on töölähetus töötaja saatmine saartele või väljapoole Eestit.Kuni 30 järjestikuseks kalendripäevaks võib töötajat lähetusse saata kohustuslikult, tööandja ühepoolse korraldusega. Lähetusse saatmiseks on vaja töötaja nõusolekut, kui lähetus kestab üle 30 järjestikuse kalendripäeva. Üle ühekuulise välislähetuse puhul tuleb arvestada TLS-i § 6 lõikes 8 sätestatuga ehk siis tööandja peab enne ärasõitu tegema töötajale teatavaks teises riigis töötamise aja, töötasu maksmise vääringu, riigis viibimisega seotud hüved ja riigist tagasipöördumise tingimused. Mõistlik oleks kõik loetletud tingimused vormistada kahepoolse kokkuleppega.Uue TLS-i kohaselt võib töötaja nõusolekul lähetusse saata ka rasedat või isikut, kes kasvatab alla kolmeaastast või puudega last. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS § 111 lg 1) kohaselt on hilisem heakskiit võrdsustatud eelneva nõusolekuga. TLS-i § 21 lõige 4 näeb alaealiste puhul sellest TsÜS-i üldnormist ette erisuse, nimelt on alaealise töölähetusse saatmiseks vajalik tema seadusliku esindaja eelnev nõusolek.Seadus ei sätesta lähetuste sagedust ega vaheaja kestust kahe järjestikuse lähetuse vahel. Nende määratlemisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestada mõistlikult töötaja õigusega perekonna ja eraelu puutumatusele.Lähetuskorralduse võib anda või lähetusse mineku kokkuleppe sõlmida nii kirjalikult kui ka suuliselt. Autorite arvates oleks vaidluste vältimiseks soovitatav sõlmida lähetust korraldav dokumentatsioon kirjalikult.Töölähetuse kulud

Töölähetuse kulude katmist ning hüvitiste maksmist reguleerib Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009 määrus nr 110, milles jõustusid 01.01.2011 muudatused  .Töötaja võib tööandjalt nõuda töötegemisega seotud kulude, sealhulgas ka töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist (TLS § 40). Hüvitamine toimub võlaõigusseaduse § 628 lõigete 2–4 järgi. Nimetatud VÕS-i paragrahv reguleerib kulude hüvitamist käsunduslepingu alusel. TLS ei sisalda lähetuskulude kinnist loetelu, nendeks võivad olla lisaks tavapärastele lähetuskuludele (sõidu- ja majutuskulu) ka lähetuses töö tegemiseks vajalikud töömaterjalid (näiteks paber või pliiats), taksosõidu arve vms.Töölähetuse kulude hüvitamist ja välislähetuse päevaraha maksmist reguleerib Vabariigi Valitsuse 25.09.2009 määrus nr 110, mille kohaselt hüvitatakse kõik töölähetusega seotud kulud kulu tõendava dokumendi alusel. Kulude hüvitamiseks ja päevaraha maksmiseks teeb tööandja kirjalikult väljendatud otsustuse. Lähetuskulude väljamaksmise aluseks olevas dokumendis näidatakse töölähetuse sihtkoht, kestus ja ülesanne ning hüvitatavate lähetuskulude ja välislähetuse päevaraha määrad.1. jaanuarist 2011 kehtivate muudatuste kohaselt arvestatakse lähetuskulude hüvitamisel välisvaluutas tehtud kulutused Eestis käibel olevasse rahasse välislähetusest saabumise päevale järgnenud tööpäeval kehtinud Euroopa Keskpanga päevakursi alusel. Välislähetuse päevaraha alammäär on 22,37 eurot, mida võib vähendada kuni 70%, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine. Maksustamisele ei kuulu tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punktis 1 ja § 9 lõike 3 punktis 10 nimetatud isikutele:

• töölähetusega kaasneva kulu hüvitis;• makstav majutuskulu hüvitis riigisisesel lähetusel kuni 77 eurot ööpäevas ning välislähetusel kuni 128 eurot ööpäevas;• makstav välislähetuse päevaraha kuni 32 eurot ööpäevas. Loe

Autor: Lemmi Kann, Kristine Kuusik, Heli Raidve