Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
ARVAMUS: liigne agarus on ogarus
Hiljuti on justiitsminister Rein Lang ja juristide liidu esimees Priidu Pärna avaldanud lehes arvamust, et Eesti õigusloomemasin töötab ehk liiga intensiivselt. Oma tööviljakuselt on riigikogu komisjonide juures ja ministeeriumides töötavad ametnikud kahtlemata eeskujulikud. Palju on jõutud ja ilmselt jõutakse palju ka 2010. aastal. Mina ühinen eeltoodud arvamustega ja küsin, kas ilma nende ametnike tööta oleks meie õiguslik keskkond oluliselt halvem või puudulikum?
Võtame näiteks mõne viimase aja suuremat kajastust leidnud jõustunud seadused ja eelnõud. Jooksva aasta 1. jaanuaril jõustus lepitusseadus, mis juhatati sisse fanfaaride saatel ja loosungiga, et nüüd lõpuks saavad inimesed ja ühingud oma tsiviilvaidlusi lahendada ka kohtuväliselt, vähemformaalses ning üksnes poolte tahtevabadusel põhinevas lepitusmenetluses.
Aga kas varem ei saanud? Lepitusmenetluse tulemusel saavutatav kokkulepe ei ole oma olemuselt ju midagi muud kui kompromiss, millega pooled muudavad vaieldava õigussuhte vaieldamatuks ja milles kumbki pool teeb teisele järeleandmisi.
Kompromissileping kui eraldi lepinguliik on välja toodud juba 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseaduses. Sealjuures, isegi kui seda lepinguliiki eraldi reguleeritud ei oleks, ei välistaks see ikkagi kohtute poolt maksmapandavat kompromissilepingut, kuna võlaõiguses (lepinguõiguses) kehtib põhimõte, et pooled võivad heade kommete ja avaliku korra reservatsiooniga kokku leppida põhimõtteliselt kõiges. Sellisest põhimõttest nähtub riigi usaldus oma kodanike vastu.
Ka 01.01.2006 jõustunud ja põhjaliku reformi läbi teinud tsiviilkohtumenetluse seadustik räägib poolte kompromissist kui tsiviilasja lahendist ja teeb asja menetlevale kohtule ülesandeks igal võimalusel pooli kompromissile suunata. Kohtulikult kinnitatud kompromiss on ka täitedokument, mistõttu sellest tulenevaid kohustusi saab sundtäita, ent õigusjõult on see poolte suhtes samaväärne kohtuvälise kompromissiga. Kohtuvälise kompromissi sai muuta sundtäidetavaks notariaalse tõestamise kaudu.
Minu praktikas on kompromisse sõlmitud palju ning ilmselt sõlmitakse neid edaspidigi. Kuidas kompromissini jõuda, kuulus seni õigusvabasse ruumi, ent mitte ükski kohtuväline kokkulepe või kohtulik kompromiss ei ole jäänud sõlmimata või kinnitamata seetõttu, et puudub vastav menetlus, milles kompromissiläbirääkimisi pidada. Nii võib öelda, et uue seadusega ei muudetud asja sisu, vaid vormi. Pooled “leppisid” ka ilma “lepitusseaduseta”. Vormimuutuseks oli aga “vajalik” vastu võtta uus seadus ning lisaks teha muudatusi viies seaduses.
Õiguse sisuliseks ehk materiaalseks allikaks on vajadus ehk sotsiaalsed (ka majanduslikud) faktorid ning ühiskonnaelu arengud, mis tingivad mingi eluvaldkonna õigusliku reguleerimise. Sellised faktorid on õigusloome aluseks ja ka eelduseks. Nii ei öelda asjata, et õiguslik reguleerimine järgneb ühiskonna vajadustele alati teatud ajalise viitega. See on ainumõeldav, sest riigi sekkumine õigusvabasse ruumi lihtsalt selleks, et midagi on jäänud reguleerimata, ei ole oma kodanike vabadust austavale õigusriigile kohane.
Näiteks, lepitusseaduse peaks tingima asjaolu, et ilma lepitusmenetluseta sündinud kompromissid on menetluskorra puudumise tõttu millegi poolest halvemad. Tegelikult nad seda ei ole. Seaduse seletuskirjast sellistele asjaoludele ei osundata ja sealt ei olegi õigupoolest võimalik välja lugeda muud, kui et seadusandja eesmärgiks oli vastu võtta seadus. Seda ilustatakse mitmete teiste riikide kogemustega, jättes kõrvale, kas nende riikide kogemus on kultuurierinevusi arvestades üldse asjakohane.
Analoogselt põhjendamatu on monopolide ohjeldamise seadus, millega muuhulgas kriminaliseeritakse universaalteenuse pakkumine mittekooskõlastatud hindadega. Mingi tegevuse kriminaliseerimine peaks olema õigusriigi viimane meede, ent kui palju on üldse juhtumeid, kus näiteks toasooja, gaasi, elektrit või muud taolist universaalkaupa müüakse tururegulaatori ettekirjutusi eirates? Seda eelnõu seletuskirjast ei leia.
Ka mitme fraktsiooni kahurist korraga väljatulistatud koduomanike võlakaitse regulatsioon teeb pudru ja kapsad tsiviilõiguse aluspõhimõtetest, ent selle seaduse esemeks olevad probleemid on igas konkreetses kaasuses ilmselt lahendatavad ka kohtuliku tõlgendamise teel. Nii sünnib seadus, mille eesmärk on vastu võtta seadus.
Hetkel kuum
Samal ajal on seadusandja tegevusetu mitmetes tõsist sekkumist vajavates valdkondades. Näiteks kubiseb Eesti õigusruum põhiseadusevastastest blankovolitustest kohalikele omavalitsustele või ministritele avalik-õiguslike tasude kehtestamiseks, mis avab tee omavolile.
Mitte midagi pole ette võetud kontrollimatult vohava ja privaatsuspõhiõigust rikkuva jälitustegevuse ohjeldamiseks (kooskõlla viimiseks euroopalike põhimõtetega). Seadused sisaldavad ohtralt “surnud viiteid” kehtetuks tunnistatud sätetele ja pankrotiseadus räägib terminoloogiaapsu tõttu endiselt pankrotist kui kohtuotsusega väljakuulutatud maksejõuetusest, kuigi pankrotiotsused asendati juba 2009. aasta jaanuaris pankrotimäärustega.
Miks mitte võtta kätte ja kehtestada karmid karistused loata pealtkuulamise eest?
Kokkuvõttes on olukord kuidagi kentsakas. Paljud uued seadused ei tundu enam neid saatvatest loosungitest sõltumata lähtuvat ühiskonna tegelikest vajadustest ja tegelikke vajadusi ignoreeritakse. Pigem tundub, et õigusloome lähtub mõne üksiku poliitiku ettekujutustest sellest, kuidas Eesti inimesed oma elusid peaksid elama. Samas on ju päevselge, et oma elusid ja ärisid oskame me kõik ise palju paremini juhtida ja korraldada.
Liigne tsentraliseeritud reguleerimine reguleerimist mittevajavates valdkondades takistab põhivabaduste teostamist ja külvab sedakaudu ebaefektiivsust. Õigusloomes võiks hoopis teha kapitaalremonti ja edaspidi lähtuda põhimõttest, et iga keskmine inimene on targem, andekam ja võimekam kui seadusandja. Seadusandja sekkumine on õigustatud üksnes siis, kui muud enam üle ei jää.
Autor: Lemmi Kann, Paul Keres
Enimloetud
4
Viimased uudised
Ühe raamatupidamisbüroo kogukäibest 29% on tehingud riigifirmadega.
Konverentsid ja koolitused
18 akadeemilist tundi, millest 16 tundi auditoorset tööd ja 2 tundi iseseisvat kodutööd
Hetkel kuum
Ühe raamatupidamisbüroo kogukäibest 29% on tehingud riigifirmadega.
Täiendatud! Klaar.me juht: “Ettevõttel on olemas vahendid selle võla täielikuks tasumiseks”
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Raamatupidaja esilehele