Riigikohus ei võtnud nimelt maksuhalduri kaebust menetlusse ja seega jõustus 7.10.2009 lahend nr 3-08-1863. Nüüd siis uus käibemaksulahend ja jälle sama stsenaarium - esimene kohtuaste otsustab maksuhalduri kasuks, teine maksumaksja kasuks ja Riigikohus menetlusluba maksuhaldurile ei anna..
Täpsemalt, 23. veebruaril jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-1702, mis lubas Swedbank Liising AS-il (endine Hansa Liising Eesti AS) sisendkäibemaksuna maha arvata sõidukite taastusremonditeenuse ostmisel makstud käibemaksu. Tegemist oli tulise vaidlusega ja selle põhjustas kapitali- või kasutusrendi tingimustel liisinguklientide kasutusse antud sõidukite remondi korraldamine selliste kaskokindlustuse juhtumite korral, kus tehti otsus sõiduki taastamise kasuks. See toimus koostöölepingu alusel sellisel viisil, et kindlustusselts maksis kindlustushüvitisena liisinguandjale kui soodustatud isikule rendieseme taastamise väärtuse netosummas (ilma käibemaksuta) ja liisinguandja omakorda tasus remonditeenuse remondiettevõttele ja arvas talle esitatud arvel kajastatud käibemaksu täies ulatuses maha sisendkäibemaksuna. Arve tasumine garanteeriti liisinguandja poolt garantiikirjaga. Põhja maksu- ja tollikeskuse arvates oli tegemist kindlustusseltsi ja liisinguandja vahel kokkulepitud “skeemiga”, mille eesmärgiks oli hoida kokku käibemaksukulusid kindlustusseltsi tasemel seoses sõiduki taastamise kohustusega. Maksuhalduri seisukoht oli, et liisinguandja kui liisingueseme omaniku huvi asja säilimise vastu ei ole aluseks remondiarvete kajastamiseks maksuarvestuses ja nende alusel sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Ringkonnakohus lahendas vaidluse lihtsalt ja elegantselt. Kõigepealt elimineeris kohus need asjaolud, mis olid vaidluse käigus ülesse kerkinud, kuid jäid ebaoluliseks. Seejärel ja kõige tähtsama asjaoluna tõdes kohus, et sõidukite taastusremondi teenuse ostmine oli seotud liisinguandja ettevõtlusega, sest liisinguvara omanikul jäi hoolimata sellest, et sõidukid polnud tema valduses, alles majanduslik huvi tagada asja väärtuse säilimine, sest liisinguvara võis asjaoludest tingituna jääda ka liisinguandjale. Seetõttu oli sisendkäibemaksu mahaarvamine käibemaksuseaduse § 29 lg 1 alusel õigustatud. Samalaadne põhimõte oli kajastatud ka kohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-92-08 (Brevin) punktis 8, mis puudutas kinnisasja omaniku poolt vara säilitamiseks ja korrashoidmiseks tehtud kulutusi ja nendelt makstud käibemaksu mahaarvamist. Lõpuks andis kohus hinnangu ka väidetavale “skeemile”, mille aluseks oli koostööleping. Lühidalt, kohus viitas vastukaaluks maksuhalduri väidetele Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-23-09 alusel, et maksumaksjal puudub kohustus tegeleda äritegevusega selliselt, et riigi käibemaksutulu oleks võimalikult suur - seda eeldusel, et tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule. Seega ei näinud kohus probleemi ka koostöölepingus, kuna olemuslikult oli taastusremondi kulude kandmine liisinguvõtja ettevõtluse huvides. Ringkonnakohtu antud lahendiga on võimalik tutvuda lähemalt
SIIN