Uued tulu- ja sotsiaalmaksuseaduse muudatused

Kuna riik ise peab oluliseks just töötute soodsama palkamise teemat, siis alustame ka sellest meetmest.

Töötud tööle

Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 2 sätestab, et üldjuhul peab tööandja maksma sotsiaalmaksu tegelikult sotsiaalmaksuga maksustatavalt väljamakselt, kuid mitte vähem kui §-s 21 sätestatud kuumääralt, milleks on 2010. aastal jätkuvalt 4350 krooni. Seadus sätestab loomulikult terve rea erandeid. Näiteks pensionäridele makstud tasudelt tuleb maksta sotsiaalmaksu alati ainult tegeliku väljamakse järgi (SMS § 2 lg 2), töövõimetuspensionäri puhul maksab riiki isegi esimeselt 4350 kroonilt ise sotsiaalmaksu ning tööandja kohustuseks jääb ainult seda ületavalt tasult arvestatud sotsiaalmaksu tasumine (SMS § 6 lg 3). 

Lisaks pensionäridele naudivad seisuse erisusi ka näiteks töötajad ja teenistujad, kellele on kehtestatud lühendatud tööaeg (§ 2 lg 4 p 2), st kas siis alaealised (neil on osaliselt erinev tööaeg sõltuvalt sellest, kas nad on koolikohustuslikud) või haridustöötajad. Samuti makstakse tegelikult väljamakselt sotsiaalmaksu töötaja või teenistuja puhul, kes kasvatab vanema või eestkostjana alla kolmeaastast last või kolme või enamat alla 19-aastast last ning töötaja või teenistuja puhul, keda on nimetatud ravikindlustuse seaduse § 5 lõike 4 punktis 5 (põhiharidust omandav õpilane kuni 21 aasta vanuseni, üldkeskharidust omandav õpilane kuni 24 aasta vanuseni, põhihariduse nõudeta kutseõppes õppiv isik, põhihariduse või keskhariduse baasil kutseharidust omandav õpilane ning Eesti alalisest elanikust üliõpilane).

Kogu riigipoolne panus, mida kavatsetakse seadusesse viia, piirduks nüüd võimalusega maksta tegelikult väljamakselt sotsiaalmaksu ka kuni 12 kuu jooksul töötuna arvel oleku lõppemisest töötaja või teenistuja puhul, kes 12 kuu jooksul enne tööle asumist on olnud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 6 alusel töötuna arvel vähemalt 9 kuud (lisatakse SMS § 2 lg 4 p 5).

Kahtlemata väärib tunnustust see julge samm astuda võitlusesse töötute armeega, kuid EML leiab, et saab veel paremini. EML esitas Rahandusministeeriumile rea ettepanekuid, millest soovitab šnitti võtta tööturgu turgutavate meetmete kehtestamisel.

Esiteks on muidugi igihaljas küsimus kuumäära suurus. Isegi kui üldjuhul on see põhjendatud, siis majanduse praeguses seisus peaks tegema erandi ja kuumäära madaldama näiteks 2008. aasta tasemele (2700 krooni). Muide, eelnõu seletuskirja kohaselt on hinnanguliselt 18 000 isikut, kes teenivad kuupalga alammäärast vähem ning kelle eest makstakse sotsiaalmaksu vähemalt kuumääralt. Nende keskmine töötasu on ligikaudu 2700 krooni. Selliste jämedate arvutuste kohaselt saaks paljude mure mõneks ajaks murtud juba kuumäära alandamisega!

Sätete väljatöötajatel tuleks mõelda, kas töötul on töölesaamisel oluline see kübe, mida ta ehk, kui üldse, pärast pensioniikka jõudmist pensionina teenib, kui teatud raskel perioodil makstakse tema eest üksnes sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa. EML arvates piisab täiesti, kui inimese tasult makstakse ministeeriumi pakutud perioodil ainult sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa, sest ravikindlustuskaitset on inimesel kogu aeg vaja, pensioni suurus sõltub aga väga vähe nii väikse tasu pärast sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa rakendamata jätmisest. Iseäranis arvestades, et pensioniiga kavatsetakse tõsta paljudele kodanikele reaalselt kättesaamatutesse kaugustesse.

Pealekauba on ju eeskuju olemas. SMS § 7 lg 3 sätestab rea juhte, mil isiku eest tasutakse üksnes sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa, nende hulgas on ka töötuskindlustushüvitis. Ehk on see tõesti pelk riigi raha kokkuhoid, kuid kui töötule makstav töötuskindlustushüvitis, mis võib olla märksa suurem kui osalise tööajaga teenitav töötasu, tagab vaid ravikindlustuskaitse, siis võiks ka riigi kavandatav meede sama malli võtta.

Ministeerium leiab, et hinnanguliselt on seaduseelnõu mõju tööjõuturule positiivne ning võib lisanduda kuni 3000 osalise tööajaga töökohta, kuid see hinnang käib tegelikult ilmselt ka muudatuse kohta, mis võimaldab sotsiaalmaksuarvestuses töötasusid summeerima hakata (vt järgnevat).

Aga tõesti, see, mida plaanitakse, on kahtlemata hea, ja me soovime seda ainult veel paremaks muuta.

Töötasude summeerimine sotsiaalmaksuarvestuses

Sotsiaalmaksuseaduses on üks kitsaskoht, mis on pea ainsa asjana füüsilisest isikust ettevõtjate puhul mõistlikum kui töötajate ja teenistujate puhul — nimelt sotsiaalmaksukohustuse summeeritud arvestus. Nüüd on plaan see ka töötajate ja teenistujate maksuarvestusse sisse viia.  Plaan on suurepärane ja selle poolt peab kahe käe ja jalaga olema, kuid ma näen siin ka probleeme.

Eelnõu lahendab olukorra selliselt, et kui töötaja töötab mitme tööandja juures, siis tööandja, kellele töötaja on esitanud tulumaksuvaba tulu arvestamise avalduse, peab maksma sotsiaalmaksu vähemalt kuumääralt, kuid seda kohustust vähendatakse tasu võrra, mida teine tööandja töötajale maksab. Teise tööandja makstava tasu kohta peab töötaja esitama tõendi, mille töötaja saab sellelt tööandjalt. Juhul kui tasu muutub, on töötaja kohustatud sellest informeerima ka tööandjat, kes arvestab avalduse alusel tulumaksuvaba tulu osa.

Kõik on kaunis nagu kunst, kuid miks peab piirduma ainult töö- ja teenistussuhetega? Sotsiaalmaks, nagu rahagi, ei haise. Maks on maks ja see peab igal juhul arvesse minema ka siis, kui seda makstakse nt võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel.

Ka eraelu puutumatuse küsimus tuleb läbi mõelda. Kui töötaja ei taha, et tööandja teaks teist tööandjat, ei avalda töötaja talle seda ja tööandja maksab endiselt sotsiaalmaksu vähemalt kuumääralt täie rauaga. Seega on tööandja kahest aspektist töötaja meelevallas: esiteks võib töötaja esitada tööandjale maksuvaba tulu arvestamise avalduse ja tekitada minimaalse sotsiaalmaksu maksmise kohustuse ka siis, kui tal on ühes kohas töötasu miljon krooni kuus ning teises kohas osalise tööajaga 2500 krooni. Teiseks võib töötajal olla ka lihtsalt teise tööandja varjamise motiiv. Kuna töötaja eraelu kaitse on samuti arvestatav õigus, mida tuleb tagada, siis ei saa seda talle ka süüks panna.

Tegelikult võiks sotsiaalmaksu kuumäära arvestus käia maksuhalduri andmete kaudu ning tööandjale ei tohiks avaldada teisi töötaja tööandjaid. See ei ole just eriti keeruline. Kuumääralt tasumise kohustuse saaks jätta samale tööandjale, kelle see on praegu. Deklaratsiooni esitamisel arvestatakse kuumääraga. Järgmise deklaratsiooni esitamiseks on teada, kui palju eelmise kuu eest reaalselt sotsiaalmaksuga maksustatavaid tasusid maksti. Siit saaks arvutada välja, kui palju peaks kuumäär vähenema ja võimalik, et tekib sotsiaalmaksu ettemakse, mida saab järgmisel kuul tasaarvestada. Et maksuhalduri kaudu sellise teabe saamine puudutab maksusaladust, on siin võimalus, et töötaja annab maksuhaldurile nõusoleku andmete edastamiseks, kuid üksnes sotsiaalmaksu osas. Kindlasti tekitaks maksuhalduri kaudu asja lahendamine ka muid küsimusi, kuid mõelda tasub ikka. Ehk annab midagi veel lihtsamat välja nuputada.

Pakutav süsteem vajab seega täiendamist. Mis juhtub, kui tööandja kinnitus on olemas, kuid see on vale või töötaja ei esita kellelegi maksuvaba tulu arvestamise avaldust? Mingeid konkreetseid vastutuse sätteid ei ole. Kui teine tööandja ka kinnitab, et maksab, kuid tegelikult ei maksa, siis kas lihtsalt kinnitusest tekib kellelgi maksukohustus või tasub endiselt kogu kuumääralt esimene? Maksuarvestuses ei tohiks lubada poolte õigustel ja kohustustel sedavõrd kellegi teise käitumisest sõltuda.

Haigushüvitised

Haigushüvitiste teema on meid samuti juba mõnda aega paelunud. See šedööver, millega riigi raha kokku hoides hakkama saadi, kui 4.–8. haiguspäeva eest pandi rahaliselt vastutama tööandja, on midagi erakordset. Kuid see selleks.

Mis mind imestama paneb, on Rahandusministeeriumi järjekindlus, millega nad endale sisendavad, et haigushüvitise sotsiaalmaksuvabalt maksmise kord ei laiene juriidilise isiku juhtorgani liikmele. Põhjendus on iseenesest elegantne — töölepingu seadus ei laiene juriidilise isiku juhtorgani liikmele.  Aga kallikesed, see ei ole ka seadus, mis sätestaks kohustust maksta haigushüvitist. Nimetet kohustus tuleneb Sotsiaalministeeriumi poolt loosirattal „valitud“ ohvritallest, s.o töötervishoiu ja tööohutuse seadusest.

Olgu kuidas on, need, kes juhatuse liikmetele haigushüvitist sotsiaalmaksuvabalt maksid, pälvivad meie tunnustuse ja tasuta kaitse kohtus. Maksuvaba hüvitise maksmise probleem on kindlasti olemas võlaõiguslike lepingute ja kontrollorgani liikmete puhul. FIE-de puhul võinuks kohtu kaudu ehk jõuda sarnase tõlgenduseni nagu nüüd eelnõu välja pakub. Kuid vaatame kõike järjest.

Juhtimis- ja kontrollorgani liikme ning teenuse osutaja kindlustuskaitse

Nii juhtimis- ja kontrollorgani liikmele kui ka võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel teenuseid osutavale isikule, kellelt võeti eelarvereformi raames ravikindlustuskaitse 4.-8. haiguspäeva eest, tagatakse sotsiaalmaksuvaba haigushüvitis. Haigushüvitist nimetatakse neil juhtudel kokkuleppeliseks hüvitiseks, mida see juhatuse liikme puhul minu arvates ei ole. Teiste puhul küll.

Ilmselt võib eeldada, et õiguskantsler peab ka kokkuleppelist skeemi põhiseaduse vastaseks, kuna see ei taga reaalset kaitset, kuid asi seegi. Mõte peaks olema siiski tagada kõikidele ravikindlustuskaitsega hõlmatud isikutele, kellelt 4.-8. haiguspäeva eest haigekassa makstav hüvitis ära võeti, võrdne kaitse.

Sotsiaalmaksuvaba on hüvitis, mis ei ületa keskmist tulu. Keskmine tulu võrdub eelnenud kuue kalendrikuu jooksul sama lepingu alusel makstud tasu ning arvu 180 jagatisega. Kui leping on sõlmitud vähem kui kuus kuud enne haiguslehe algust, võrdub kalendripäeva keskmine tulu lepingu alusel juba makstud tasu ja lepingu algusest haiguslehe alguseni kulunud päevade arvu jagatisega.

FIE-de haigusraha

FIE-de puhul võimaldatakse eelnõu kohaselt ettevõtlustulust maha arvata haigushüvitis, mis  ühe päeva kohta ei ületa tema haiguslehel märgitud majandus- või kutsetegevusest vabastuse alguspäevale eelnenud kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatava ettevõtlustulu ja arvu 365 jagamisel saadud kalendripäeva keskmist tulu (TuMS § 32 täiendamine lõikega 6).

Kuna selline mahaarvamine vähendab nii tulu- kui ka sotsiaalmaksubaasi, lisatakse teisest küljest TuMS § 19 lg 2 loetellu tulumaksuga maksustatavate tulude hulka ettevõtlustulust maha arvatud haigushüvitis. Selles osas kedagi ei kiusata, ka töötajate puhul on tegu üksnes sotsiaalmaksuvaba hüvitisega (loomulikult ei rakendu ka töötuskindlustus ja kogumispension).

Loodetavasti menetletakse eelnõu veel asjalikumaks, sest kes see ikka tahaks kogu aeg vinguda, vahel oleks tore ka avastada, et midagi on tõeliselt hästi tehtud. Jääme ootama.

 

Arvamus seaduseelnõu kohta

EML kiri Rahandusministeeriumile08.02.2010

Täname Teid tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta arvamuse küsimise eest.

1. Soovitame täiendada seletuskirja peatükki “Eelnõu vastavus põhiseadusele ja Euroopa Liidu õigusele” seisukohaga selle kohta, kas eelnõus kavandatud muudatuste tegemata jätmine oleks Rahandusministeeriumi arvates põhiseadusega kooskõlas ning kas Rahandusministeeriumil on andmeid selle kohta, et mõni teine riigiasutus on väljendanud arvamust, et praegune regulatsioon vastavalt kas on või ei ole kooskõlas põhiseadusega.

2. Seoses TuMS § 32 täiendamisega lõikega 6 on tekkinud kogemus ja eeskuju, kuidas normitehnilistelt sõnastada ja paigutada sätet, mis lubaks füüsilisest isikust ettevõtjal vähendada oma ettevõtlustulu ettevõtlusega seoses tehtud välisreiside aja eest arvestatud päevaraha võrra, viidates TuMS § 13 lg 3 punktis 1 sätestatud piirmääradele. Selle sätte puhul ei ole loomulikult vaja teha täiendust TuMS §-s 19.

Järgmise etapina võiks kaaluda TuMS § 32 täiendamist ka viitega § 13 lg 3 punktile 2 ning pakkuda FIE-le võimalust arvestada ettevõtluses kasutatava sõiduki kulusid töötajatele kehtiva hüvitise piirmäärades (1000 krooni kuus või 4000 krooni kuus sõitude arvestusega), keelates loomulikult samal ajal selle autoga seotud dokumentaalselt tõendatud kulude mahaarvamise TuMS § 32 lg 1 alusel.Selline alternatiiv võiks olla atraktiivne nendele FIE-dele, kes kasutavad sõiduautot oma ettevõtluses väikeses mahus (nt ainult asjaajamiseks) ja kelle jaoks võib kõikidelt kuludelt mingi pidevalt muutuva suhtarvu alusel kulude osaline mahaarvamine olla liigselt keerukas ja tülikas. Mõlemad muudatused teeksid FIE maksuarvestuse lihtsamaks ja see peaks mingil määral kaasa aitama, et praegused töötud julgeksid kätt proovida ettevõtjana.

3. Soovitame täiendada eelnõu sotsiaalmaksuseadust muutvat osa täiendavate sätetega ning lisada § 2 lõikesse 5 füüsilisest isikust ettevõtja kohta samasugune kuumäära rakendamise erand, mida kavatsetakse SMS § 2 lg 4 punktis 5 kehtestada töötajatele ja teenistujatele. Nii nagu töötute armee täieneb jõudsalt endiste FIE-de arvelt, võiks töötute hulgast lahkujad samamoodi jätkata oma tegevust FIE-na, ning FIE-na tegutsemist võiks soodustada täpselt samal viisil nagu tööle asumist. FIE jaoks võib sotsiaalmaksu probleem olla suuremgi, sest tema peab sotsiaalmaksu maksmiseks vajaliku raha ise leidma ning selle kõrvalt veel investeerima ettevõtluse alustamisse. Tööandja jaoks ei pruugi mõne üksiku osalise tööajaga töötaja rakendamine sugugi nii olulisi kulusid põhjustada.

4. Samuti soovitame muuta SMS § 2 lõiget 5 nii, et see hõlmaks praegu SMS § 2 lg 4 punktides 3 ja 4 toodud kuumäära rakendamise erandeid. EML ei näe mingit mõistlikku põhjust, miks tuleb FIE-na tegutsevat üliõpilast või noort ema kohelda ebasoodsamalt võrreldes töötajaga, samas kui näiteks pensioniäri puhul on antud kuumäärast vabastus nii töösuhte kui ettevõtluse korral.

EML on veendunud, et omal ajal SMS § 2 lg 4 täiendamisel andis veidi eksitavat eeskuju lõike 4 varasem tekst, mis koosnes vaid töösuhtega seotud olukordade kirjeldusest ja seetõttu ei sobinudki kuidagi FIE-de jaoks. Alates 2007. aastast kehtivad punktid 3 ja 4 ning eelnõus kavandatav punkt 5 lähtuvad aga hoopis teistest tingimustest ja need on töötajate ja FIE-de puhul ühtemoodi täidetud.

5. EML on seisukohal, et eelnõus kavandatav meede (sotsiaalmaksu kuumäärast vabastus pikka aega töötuna arvel olnud isiku puhul) ei ole piisav, et soodustada uute töökohtade teket ja endiste töötute tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana. Teeme ettepaneku kaaluda veel täiendavate meetmete lisamist eelnõusse:

5.1. kuumäära ajutine vähendamine 2008. aasta tasemele. See meede aitaks hoida tööhõives neid töötajaid ja ettevõtjaid, kellel on tekkinud raskusi sotsiaalmaksu maksmisega ning kes seetõttu kavandavad lähemas tulevikus enda töötuks registreerimist. Meetmest oleks ka abi töötute töölevõtmisel, kelle puhul ei ole täidetud kavandatava SMS § 2 lg 4 p 5 nõuded (st kes ei ole olnud 9 kuud töötuna arvel);

5.2. kuumäära maksustamine ainult ravikindlustuse osaga 13% määras (seda kasutatakse üsna mitme riigipoolse sotsiaalmaksu maksmise juhtumi puhul, vt SMS § 7 lg 2). Praegu on töötaja ja töötu staatuse vahel kõikuva inimese jaoks oluline probleem ravikindlustuse puudumine. Aastane lünk pensionikindlustusstaažis ei ole pensionikka jõudes eriti suur probleem, seevastu aasta ilma ravikindlustuseta võib halvemal juhul jääda inimese viimaseks eluaastaks;

6. SMS § 3 punkti 5 muudatuse osas soovitame täiendavalt lisada viite töölepingu seaduse §-le 135, mis kuni 2012. aastani lõpuni asendab § 63 lõiget 1.

Artikkel ilmus EML ajakirjas MaksuMaksja

Autor: Lemmi Kann, Martin Huberg