Võlausaldaja mure: pankrotis äriühingu juhatuse liikme vastutus

2008. aasta jooksul algatasid kohtud Eestis 1186 pankrotimenetlust, milles koguni 335 lõppesid raugemisega. Teatavasti lõpetab kohus pankrotimenetluse – pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele – juhul, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Samuti võib kohus lõpetada pankrotimenetluse raugemise tõttu võlgniku maksejõuetusele vaatamata juhul, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu, kuid kui pankrotiavalduse esitaja ei soovi maksta kohtu deposiiti summat, mille kohus on määranud menetluskulude katteks.

Seega haihtub väga paljudel juhtudel koos äriühinguga ka raha, mille võlausaldaja on usaldanud oma äripartnerile või kliendile. Samas on võlgnikust äriühing ise vaid juriidiline moodustis, mille kaudu ja abil teevad äri inimesed, kes vahel ka kuritarvitavad oma äripartnerite usaldust.

Eitamata igaühe õigust osaleda ettevõtluses äriühingu kaudu ning piirata oma vastutust äriühingu osa- või aktsiakapitali tehtud sissemaksega, riivab õiglustunnet see, kui äriühingu pankrotti viinud inimesed vabanevad vastutusest üksnes seetõttu, et nad tegutsevad äriühingu kaudu ja abil. Samas on nad võtnud põhjendamatuid riske või kuritarvitanud muul moel võlausaldajate usaldust ja jätnud võlausaldajad nende rahast ilma.

Siit tekib küsimus, kas võlausaldajal on võimalik nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist otse äriühingu juhtorgani liikmelt? Küsimus on eriti kaalukas, kui äriühingul endal vara ei ole või kui äriühing on koguni lakanud eksisteerimast.

Kuigi üldise reegli järgi ei vastuta äriühingu juhtorgani liige võlausaldaja ees äriühingu esindajana äriühingule võetud kohustuste eest, on otsevastutus võlausaldajate ees teatud juhtudel siiski võimalik.

Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et võlausaldajal on õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist otse äriühingu juhtorgani liikmelt juhul, kui võlausaldajale on tekitatud kahju käitumisega, millega rikuti seadusest tulenevat kohustust, mille otsene eesmärk on võlausaldajate õiguste kaitse. Konkreetsemalt on Riigikohus seni käsitanud sellise kohustusena vaid pankrotiavalduse õigeaegset esitamata jätmist äriühingu juhtorgani liikme poolt, kui sellega põhjustatakse võlausaldajale kahju.

Artikli autori arvates rikutakse aga seadusest tulenevat kohustust, mille otsene eesmärk on võlausaldajate huvide kaitse ning mis võib seetõttu tuua kahju tekitamise korral kaasa juhtorgani liikme otsevastutuse võlausaldaja ees, lugeda ka mitut ülal nimetamata juhtu. Sellised tegevused on näiteks äriseadustikus sätestatud laenukeelu rikkumine, oma aktsiate või osade omandamise tingimuste rikkumine ning seaduses sätestatud meetmete tarvitusele mittevõtmine olukorras, kus äriühingul on netovara alla poole aktsia- või osakapitalist või alla seaduses sätestatud miinimumkapitali määra (osaühingu puhul 40 000 krooni ja aktsiaseltsi puhul 400 000 krooni).

Samuti tuleks sellise kohustuse rikkumisena käsitada väljamaksete tegemist aktsionäridele või osanikele, kui neid ei tehta puhaskasumist või eelnenud aastate jaotamata kasumist, millest on maha arvatud eelmiste aastate katmata kahjum, ning valeandmete esitamist. Kohustuse, mille otsene eesmärk on võlausaldajate huvide kaitse, rikkumiseks tuleb pidada ka seda, kui äriühingu juhatuse liikmed hindavad aktsia- või osakapitali suurendamisel sissemakseid ebaõigesti, aga ka võlausaldajate teavitamata jätmist aktsiakapitali vähendamise otsusest.

Esitatud loetelu ei ole ammendav ning juhtorgani liikme kohustusi, mille otsene eesmärk on kaitsta võlausaldajate huve, leidub peale äriseadustikus sätestatute ka teistes seadustes, nagu pankrotiseadus ja krediidiasutuste seadus.

Äriühingu juhtorganile vahetult võlausaldajate kaitseks seadusega pandud kohustuse kõrval on juhtorgani liikme otsevastutus võimalik ka siis, kui äriühingu juhtorgani liige tekitab võlausaldajale kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega.

Riigikohus on käsitanud oma praktikas juhtorgani liikme heade kommete vastase tahtliku käitumisena seda, kui juhtorgani liige ei teavita võlausaldajat sellest, et võlgnikust äriühingu suhtes on algatatud sundlõpetamise menetlus. Erialakirjanduses on heade kommete vastase käitumise näitena esitatud juhtorgani liikme käitumine, kus ta meelitab pettust kasutades investoreid ostma äriühingu aktsiaid, varjates äriühingu halba majandusseisu ja põhjustades lõpptulemusena investoritele kahju.

 Erialakirjanduses on asutud seisukohale, et äriühingu juhtorgani liige võib vastutada otse ka isiklike õiguste rikkumise korral, mille tüüpnäiteks on mainet kahjustavate valeväidete esitamine äriühingu äripartneri kohta. Kui juhtorgani liige peaks seda tegema, vastutab ta ka isiklikult, hoolimata sellest, et tegemist võis olla üksnes tema tööga seotud või tööst tingitud avaldusega.

Kokkuvõttes saame tõdeda, et äri ajamine äriühingu kaudu ei anna siiski täielikku immuunsust inimestele, kes kasutavad äriühingut kilbina isikliku vastutuse vältimiseks ja kuritarvitavad oma äripartnerite usaldust. Ehkki täna suhtuvad kohtud tsiviilasjades veel tõrjuvalt hagidesse, mille äriühingu võlausaldajad on esitanud otse äriühingu juhatuse liikme vastu, on Riigikohus andnud mitmes otsuses mõista, et see on siiski võimalik.

Seega ei tähenda äriühingu pankrot või lõppemine ning registrist kustutamine alati seda, et sellele äriühingule usaldatud raha tuleb maha kanda. Konkreetsetest asjaoludest sõltuvalt võib olla võimalik oma nõude maksmapanemine ka ootamatult maksejõuetuks muutunud äriühingu juhatuse või nõukogu liikme vastu.

Artikkel on avaldatud advokaadibüroo Paul Varul novembri infokirjas.

Autor: Lemmi Kann, Aldo Kaljurand (18.03.1971-30.09.2009)